pühapäev, 11. november 2012

Rõõm.

Nii mõnigi kord piisab naeratuseks sellest, et hommikul paistab aknast päike. Olgu siis talv, kevad, suvi või sügis, olgu aastaajad vanemad kui elu Maal. Ka vihm on oodatud, kui katus on olemas. See tähendab, meie rõõm ei tule tühjast kohast, ta ei ole jõledalt puhas ega vaimselt kliiniline. Aineringele on kasulik, et päike paistab ja vihm sajab. Kõik roheline on ammusest ajast end fotosünteesinud meie mällu nagu lill, kes meelitab mesilasi. See pole niisama, kui ütelda, et teravili ja kartul on ilmselt kõige edukamad taimed sel planeedil. Edu nimi on aga see, mis asjad vangi paneb, kui inimesed seda nime kasutades rääkima hakkavad. Ja inimesed räägivad palju. Ei tea ju, kas teravili ja kartul ka tunnevad inimese moodi rõõmu sellest, et nad saavad meie abiga olla peaaegu igal pool, et nende seemned ja mugulad pole asjatult maha jäänud. Et nemadki võivad liikuda kiiremini ja püüda valguse kiiruse poole.


Päike on küll valge ehk valus ehk valju, aga ta on ikkagi vaikne. Kes on elusloodus, et ta peaks sellest lahku lööma? Või pigem, kes on see, kes peab elusloodust just selle nimega lobisemise, karjumise kohaks? Kes teab, aga aru ei saa? Helid on vaiksed. Vaikiv päikserõõm on päris rõõm, ta on silmarõõm, ta on otstarbeline. Aga ta on ka lihtsustav rõõm. Rõõm päikesest on rõõm soojast, sellest, et sinu toit kasvab ja ihu puhkab kütmisest. Need, kes uidates linnatänavatel omaette naeratavad ilma silmnähtava põhjuseta, mäletavad enda teadmata veel seda aega, kui rohelist oli rohkem, kui roheline oli lähemal ja seega valusalt otsekohasem. See naeratus tuleb taimedest ja kuskilt altpoolt juurtest, mistõttu ka pildid, hetkeklõpsatused ja jäädvustused sellest naeratusest tunduvad nii sageli olevat väiksed ja lääged. Midagi jääb alati puudu, kui tamme logoga pank reklaamib naeratades järgmist võlga.

Kuid see silmarõõm üksi võttes ei arvesta sageli silmale nähtamatut – ta ei pruugi näha, et põld-lõosilm ehk meelespealill eelistab varjus olla, et on elusolendeid, kes ei jää ellu “heades tingimustes”, kes saavad sündida siis, kui äikesest tekkinud metsatulekahju on teinud oma töö. Head tingimused on nagu edu, nad ei käi lahus rääkimisest ja lollusest. Aga võib-olla ongi elus vaja natuke lollust, et saaks edasi minna. Et miski jääks silmast kõrvale ja eemale, et kahel jalal kõndimine ei muutuks taime moodi vegeteerimiseks. Et teaks, aga aru ei saaks.

Jah, silmarõõm on tõeline, aga lihtsustav. On inimesi, kellele meeldib sügis. See on leinarõõm. See on rõõm, mis tekib kadunust ja seega ka unistatust. Sügisel surevad lehed, lagunemine on kõdunemine – tekib tõeline energialadu ja toidulaud, mis settib ja uuesti kevadel kõik roheliseks muudab. See pole kindel rõõm – kunagi ei tea, kas kõdunemine lõpuks tuleb või jõuab keegi ta lehepuhuriga minema käratada. Aga see rõõm on siiski vajalik, et oleks võimalik vaadata sombust ilma nagu imet. Et elusloodus saaks kurbusega hakkama on vaja unistada. Näha und järgmisest kevadest. Kuid see on parasvöötme küsimus. Jälle üks lihtsustus ja lihtsustada on mängida kodu, tunda kodusust. Kodune on ära tunda mände Matsuo Bashō või kotkaid Robinson Jeffersi luules. Isegi, kui pole kotkast lähedalt näinud. Või kui keegi mainib alpi põdrasamblikku või kanarbikku – minu metsakodu südant. Kodune – see on jagada kellegagi osa ruumist. Kuid palju on asju, mida jagada siiski ei saa. Muidu muutuks jagamine tühjaks. Seepärast tühi ei tulegi.


Mis on lihtne? Lihtne on näidata näpuga tühjale. Arvatakse ikka, et sisu on vähe, ehk isegi liiga vähe. Sisu olevat täpselt nii palju, kui sa väärt oled, nii palju, kui sa elus oled. Ka väärtus puutub rääkimisse. Ja siis räägitakse veel lisaväärtustest. Lisaväärtus olevat kink, kink olevat kõige ilusam asi. Kas see on ilus, kui reservaat on kink, mis annab muule maailmale luuletajarahu mõõdu ette? Kahtlemata on see ilus, võib-olla isegi ainsana ilus. Sest siis ei räägita asjadest, millel on inimese omadused, vaid inimesest, kes on samal ajal (nagu) midagi muud. See on kohe luule, kui öelda, et inimene on nagu puu ja kohe müstika, kui öelda, et inimene on puu. Esimeses on leinarõõm, teises silmarõõm. Õigupoolest pole “nagu” nii kindlakohaline sõna, et ta suudaks neid kahte rõõmu lahus hoida. Ja ehk nii ongi parem, kui müstika ja luule segunevad. Ehk see ongi ainsana inimlikkuse küsimus, kohustus ja õigus mõelda, et inimene on midagi muud. Luule, mis ütleb, et inimene on midagi muud, on üleinimlik ja armastav. See tunne asub sügavamal, kui inimlikustatud asjad, sest viimasel puhul peetakse leinarõõmu üsna eimillekski. Temale tahetakse midagi juurde lisada, mis muutub vastu panemiseks. Lõikelilled pannakse vaasi ja kui sellest ei piisa, siis tuuakse kaubamajja üha värvilisemaid ja vahasemaid asju, mis justkui õitseksid igavesti ja ei närtsiks kunagi. Isegi kampsuninööbis pole enam leinarõõmu, sest tõenäoliselt pole see vanaemalt saadud vaid kaugel, kuid täiesti samasuguses kohas tehtud ja siit ostetud. See pole tühi saavutus, ega ju? Ununeb ikka, et tühja põhjalt ei saavutata ja enamgi veel pole saavutus kahjuks kunagi tühi.

On mitu tühjust. Või õigupoolest aetakse tühjad sassi. Mõned peavad eimiskit võrdeliseks tühjaga. Asi on selles, et tühi pole alati negatiivne. Tühi võib täita midagi, aga eimiski on hamba vastu pandud hammas. Väga lihtne on eimiskiga öelda, et keegi on midagi väärt ja teine pole midagi väärt. Selline ütlemine on veel lollim kui rääkimine. Selline ütlemine on vurlelik. Aga tühja võib igal pool tunda. Näha kollaste männiokaste langemist võib olla tühi ja rõõmustav ühekorraga. Nii rõõmustav ja tühi, et neil kahel polegi enam vahet. Ja kui see tühjus sisse tallele jääb, võib vaadata maailmale teise tundega, teise eluga – kurbusega või rõõmuga, irooniaga või lootuse(tuse)ga või... siis võib vaadata. Siis pole lihtne enam lihtsalt lihtne. Võib-olla on siis taandunud kartus suurte sõnade ees – klišee kuristikku on juletud hüpata enda mätta otsast. On rännatud üks elukeerd ja olenemata sellest, kas keegi kuulab või ei kuula, loeb või ei loe su luulet, sa tead, et sellel pole kohustust, õigust ega küsimust saavutada midagi peale tühja rõõmu ja armastuse.

Ma olen rääkinud ja pole tühjagi saavutanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar