* Kui suus ja/või mõttes on vähemalt kaks keelt vähemalt mingilgi kujul, siis on silmakirjalik mõelda, et maailmas on mõni keel, mis ei kõnele. Kui inimesed tahavad õppida omas keeles, siis las nad õpivad. Kõik keeled kõnelevad. Ka sealpoolne keel kõneleb, lihtsalt tema pesa on vaikus. Keelteta pole empaatiat.
* Päike, täht on ainus asi, mis võib midagi näidata. Ta näitab õhtut, punast pilve. Mis sa teed, kui õhtul tuleb väsimus peale, nii suur väsimus. Aga see ei näita veel midagi, sinu ego ei näita veel midagi. Sind näidatakse, hommikul, päeval, õhtul, öösel. Nii kuidas valgus langeb.
* Koht on alati valmis kohtamiseks. Koht võib sinuga kohe samastuda. Samastumine on kellegi naha alla minek, see on kaastunne ise. Kummaline, et identifitseerumist peetakse sageli samaväärseks samastumisega. Nagu rõivad ja nahk oleksid samad. Koht on alati valmis samastumiseks saamata teisikuks. Aga kas sina suudad seda? Oled valmis kohta kohtama?
Väike tsükkel (eelmise postituse luuletus võib ka siia kuuluda, vähemalt vormiliselt):
VARANDUS
pika päeva pikk teekond
lühike valgus oranžil liivakivil
kaljulõhede mõistmiseni on palju minna
sest iga keel kõneleb midagi
ainult enda keel on suures ühiselusolendis
tumm
kaastunne on see teekond mis viib
kuhugi kus sa justkui oled juba olnud
kodused kitsad kaljulõhed silmapiludega risti
valged kaltsud punast tuult täis
seal ülal maailma äärtel
kasvab roheline mets
heledate küüntega tumedad käed ei leia pidet
et jõuda tagasi ronimise algusesse
pole muud kui lumine kaastunne jalge all
jääkristallidest al-Siqi lõpus polegi vist midagi
VABANDUS
lakkamatu vihmasabin siledal platool
kummalised ronitaimed venivad pinnapealsel laiali
tühi koht
pole suutnud olla sekunditki ainult erak
kas see on andestatav
kas see on lunastatav
kui ei saa aru kuidas sekund laotub
pilvedesse kadunud platool
nagu silmadest laotud taldrikul
taldrikul unistused lohedest ja eksootilisest eksiilist
kadunud platool kus ei saa kaduda
kus ei saa ära olla
aga kus saab leotada oma valgeid kaltse
lasta ülejäänud teise näol hingata
lasta vihmal kohale naelutada seal kus ei ole
sind mind ega mähitud rändurit platootusel
SAMASTUMINE
maailma lõpp külmal läikival jääpangal
ahingu ots on kristallidest nüristunud
ja ränduri käed lillaks punsunud nagu kodutul
peaaegu igal maal
kõik on eraldioleku nööri peal
murenenud tornide vahel
valmis igal elupuhangul langema suurde lumme
mis igal pool tuhast hall
unistus teisest rändurist kes teab
teistmoodi maailma lõppu kus pole lagunemist
kus elu nihkub nööri otstesse ja mõistab surma
ja kus elu ei tee sel puhul teist nägugi
pöörleb edasi liigub edasi
aga kaotab igasuguse põhja kuhu jõuda
unistus sellisest rändurist ja ühekssaamisest
on trauma ots lõõmava päikese all
TÜHJAST-TÄHJAST
hääletu lind on pilvede vastas näha
tema nälg on kuulda
helesinise ja sogase mere ääres sisse langenud kelder
oli suurte inimeste oma vist
paar pudelit olid veel puutumata ja tolmunud
aga mis abi sellest retsina-veinist enam on
ainult iidne mälestus ja arhiiviseisak
nälg ja kõrendlikud näpud
karvane süda on saanud matiks ööasjaks
kus on seltsid mida taga ei igatse?
veel lühivormides suudab rändur hingata
iga tühja paarisrea takka
ta saab nüüd istuda esimeses reas
ja vaade on selge
mõtleb maastikku juurde härja
ja tardunud sarvede vahele päikese
MIS TA JÄLLEGI EI OLE
need kaks puud
mänd vist tamm vist surnud vist
valged valged puud
lubjatehase tolm on lume all puhtaks saanud
mis tööd siin tehti ja arvati
kuidas liikusid käed ja jalad
kui palju neid oli
kes suutsid pikalt ette armastada
et justkui praegu kauges ajas võiks ka
sellest soojusest osa saada
või küdes ahi hoopis ära ja korsten kustus kohe
lubi jahtus kaks korda alla igasuguse piiri
kui palju neid oli kes jääda tahtsid
saamata olla need kaks puud
et rändaja tahab haihtuda olemata puu
seda ei mõelnud keegi nii pikalt ette vist
 |
| (ei tea pildi autorit) |
