Nii et aasal õitses üks lilleke. Kui vaadata (loodus)luuletajate asetumist selle klišee palge ees, siis on võimalik tuua välja kõiksugu arhetüüpseid suhtumisi luulesse, või pigem küsimusi. Mõned usuvad pimesi ja tundeliselt, et see lihtne tõdemus on olemist põhjav. Mõned tunnevad, et see on liigselt lihtsustatud ja kohati lausa banaalne suhe loodusesse ja et tuleks vaadata ka kõrrelisi, astuja jalajälge aasal ja metsa selle taga. Mõned üritavad kasvatada luuletusest omaette metsa – „õige“ aasalille tunne tuleb sõnadetagusest, sest tegu on kirjutamisega-lugemisega, mitte aasal kekslemisega. Mõned ei suuda või ei taha lihtsalt otsustada. Mõned pendeldavad igasuguste lihtsustavate lahterdamiste vahel. Mõned, mõned, mõned... Eks palju oleneb ka lugejast, kirjutajast, kuulamise hetkest ja kohast, kust need sõnad tulevad. Lõputud variatsioonid, muutlik loodus.
Olen ikka tundnud, et lihtne on lihtne alles siis, kui selle taga on midagi muud ja see miski muu on elususe ja seiskumise ääre peal. Luuletus näiteks pinnavirvendusest võib olla osa mingist jaapanlikust askeetluse traditsioonist ja selle taga võib olla sadu aastaid mõttetegevust, kahtlusi, ilmutusi. Või kui see kõik kõrvale jätta, siis võib luuletus pinnavirvendusest mõjuda allika ääres istujale olemuslikuna – see on elu lihtsuse taga. Aga see luuletus võib ka olla lihtsalt sõnad, võib olla lihtsalt pinnavirvendusest ja siis mis siis – see on seiskumine lihtsuse taga ehk siis kui lihtsus ise murrab läbi. Oluline on lõputu vilkumine nende vahel, mis – vähemalt minus – tekitab hea tunde. See tähendab, et lihtsus võib ennast sõnades küll ilmutada, aga see ei saa olla lihtsalt paberile visatud. Sarnane suhe on mul klišeedesse. Enamasti pean oluliseks seda, et märgile pihta saamiseks on sageli vaja märgist mööda sihtida. Püüda visata kivi aasalillede taha isegi siis, kui aja möödudes muutuvad need tabamised ja tabamatused ise klišeedeks. Mis sinna parata. Aga nii on vähemalt põnevam ja lõpp on jälle edasi lükkunud. Teisenemine, muuks püüdmine (othering) on enamasti ikkagi vabastav ja ei pea sündima kohe võõrandumise sildi all.
Rohkem kui kuu aega tagasi käisin biosemiootikutega n-ö väljasõidul rohelisse. Tee peale jäi ka Laelatu puisniit, üks bioloogiliselt kõige mitmekesisem kooslus maailmas. Puisniidud on pikaajalised kooslused – nad tekivad aeglaselt ja kestavad sajandeid ning kõik tänu teatud koosolemisviisile inimesega. Puisniit tekib siis, kui inimesed ei kasuta puid nende elukoha ümber täielikult ära ehk siis ei tehta lageraiet, vaid valitakse siit-sealt mõni puu igapäevaelu tarbeks, metsa harvendatakse aeglaselt ning vastavalt lokaalsetele ja võrdlemisi tagasihoidlikele vajadustele. Tekib omamoodi pargilik niiduala, kus kasvavad saarekestena puud-põõsad – sarapuu võib seal olla vabalt 800 aastat vana. Äärmiselt oluline on ka see, et puisniidul tehakse heina korra aastas ja mitte rohkem. Niisiis saab puisniidult puitu, loomadele heina, marju, ravimtaimi ja pähkleid, sest puisniidu omaduseks on tema kasvav liigirohkus (60-70 erinevat taimeliiki ruutmeetri kohta, mis on maailma mastaabis üks kõrgeimaid näitajaid üldse). Lisaks on puisniit suurepärane koht jahtimiseks – näiteks metskitsedele meeldib seal söömas käia. Ja puisniit tekib just siis, kui puid harvendatakse valikuliselt, pika aja vältel, kümneid põlvkondi järjest – istutatud puudega pargis sellist erilist kooslust miskipärast ei arene. Laelatu puisniit on üks vähestest, mis veel säilinud on. Ta on kaitse all, seal võib leida näiteks kuldkinga ja ääretult palju teisi lilli. Nüüd niidavad seal heina ja teevad muid hooldustöid enamasti vabatahtlikud. Üks väga jätkusuutlik loodusega koosolemise vorm on ära unustatud.
Seal puisniidul kuulsin katkendlikult pealt vestlust (seega ei anna ka ütleja nime), kus kõlas korraks selline väide, et muutus on teisene (change is secondary). Puisniidu puhul see ilmselt nii ongi. Seal on tegu mingi väga kohaspetsiifilise hoitudolemisega. Võib öelda, et mäletamine on seal esmane. Aga kas see tähendab ka koheselt mingit juurte olemasolu? Mis see tähendab, et on juured? Ei oska ega või nomaadide kohta öelda, et nad on juurtetud, sest pole ise ranges tähenduses nomaad. Aga mu meelest nomaadide puhul asetsevad juured hoopis kuskil mujal kui ülesehitatud kohtades, mis peaksid justkui säilima sajandeid. Ilmselt on need juured lugudes, taevas, loomades ja muidugi põlvkondade vahelistes tihedates sidemetes. Ja kui nüüd jõuda pika ringiga tagasi, siis siin on klišeedel hoopis teine tähendus. Klišee asemel on vana ja eluline – lihtsus, mille taga on miski, miski muu. Nii et selline luule, mis tekitab minus hea tunde, on omamoodi nomaadi luule. Luulenomaad.
Muutusele on siin ka oma koht. Jah, tööstus ja tarbimine näitavad, mis saab siis, kui muutust peetakse esmaseks, aga kas see on ikkagi muutus? Või on tegu lihtsalt juurtetusega? Tehastel võib tänapäeval olla juba päris kaugeleulatuv lugu. Mine võta kinni...
Pigem on ikkagi jõgi, meri, pinnavirvendus mu jaoks need muutuse kohad, kus sikutab rändamise juur. Ja lõpplahendus jääb seal veel tulemata.
Laelatu puisniit viinakuul |