haiged kopsud sul
talverõdul nahkadesse mässitud
lumekristallid ninasõõrmetes
nagu ornament retseptiravim
toas hõõrud kareda rätiga
oma pikad valged käed veelgi valgemaks
silitad meetriga ostetud raamatuid
tunded neil nii ladedad
soojendad tassi kummeliteega
portselanis ydini loomulik mõra
mõral vana kiht koffi
seemit koltund
ära oota mind armas
ma ei tule kohe
*
Herman nuusib
mis veel jasmiiniõitest järele jäänd
mõtleb
kas peaks jooksma
ei jõua
surm on kehas yleni
ei jõua sanatooriumi
oma sussikese juurde
seemit koltund sõrmed
kyynte all tubak
suitseb kui kurat
kuid Herman ei jookse kuhugi
juugend soonis yleni
vaid tušijoonis
*
ymbime teineteist
arstikabinetis
kepike mõõdab seljakumavust
ah head ajad need halvad ajad
raja lõpus tänaval
nartsissi munakollases
ymbime teineteist
oonyksimeres
sydamel siivja läigatav
ah halvad ajad need head ajad
sõelume läbi moonipõllu
otsejoonis võssa
sõelale ei jäänd kumbagi
*
toolileenul eebentumedal
pirililleliisu korjus
luuletaja nälgind kasukas
me ehitame ehitame
ehitav on meie kääne
Herman
uue lehe pöördel
käibetõdesid pöörame
vaskplaadile uusi ytlusi kraabime
eepostest välja
me hinges paatos jumine
lubame
mitte midagi järele ei jäta
mitte midagi lõpuni ei vii
_______________________________________________
(tegelikult pole need Max Harnooni luuletused, vaid mu enda omad, mida sai Harnooni uusvana raamatu esitlemisel ette loetud)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar