all roads lead to i hate myself
- keegi tumblris
vaadates oma naabreid
(ühisnimetajaks netikommentaator)
on üha raskem näha elusat hinge
olgu nad kui tahes alasti
tunnen et lõhe minu ja ülejäänud looduse vahel
on tühipisike selle kuristiku kõrval
mis haigutab inimese ja inimese vahel
sellega elamine nõuab kaljukitse osavust
ja kannatlikkust palju kannatlikkust
üks samm valesti ja järele ei jää muud
kui märg plekk suure kaljurahnu peal
hüübinud vereloik
ja piisava aja möödudes muutudki kaljukitseks
kes lamedal ja kindlal pinnal enam astuda ei oska
aga ma ei taha kohaneda
ma ei taha kohaneda nende isakestega
kes pagulasi loomaaeda pistavad
neid enda kasuks väänatud statistika
ja majanduse riistadega mõõdavad surgivad
neid kes pääsesid vaevu arese
ja siis poseidoni küüsist et vastaskaldalt elu otsida
esialgu ehk vaid elus püsida
meilgi on küllalt veel neid kes mäletavad sõda
kes mäletavad kui oluline on üks suutäis
ja siis teine
aga isakesed kardavad püksid märjad
et veidi teistsuguse hambareaga inimene
(kes seetõttu uuel maal naeratada ei julge
samahästi võiks see olla mina
silmusesse mahume kõik ühtemoodi)
kriimustab nende ordu liikmeskaardi ära
kihvad on isakestel väljas suud vahutavad
hoia alt et süljega pihta ei saa
vägisi hakkadki mõtlema
et äkki mul ongi midagi viga
ega suuda enam läbi selle tati näha
et tegelikult on see julm kujutlus-
ja empaatiavõime kriis
keegi ei mõtlegi enam paremaks saada
ei oska ette kujutadagi kuidas
parem tulgu siis juba asteroid
täies mahus maatasa ja põlema
skrollin jälle poole ööni
ja tunnen kuidas kujutlusvõime vaikselt alla annab
kängub lämbub sureb naabri krundil
tahaks pageda
tahaks pageda
aga ei tee seda ega teist
justkui oleks minuski tükike sellest krundist
avastan vaid ekraaniheledal ööl taas enesepõlgusega
et hiir on peatunud
naabri aia piinlikult võilillevabal ja lamedal murulapil
(rooside vahelt paistab arese aiapäkapikk)
kuid midagi sellega peale ei hakka
aknast välja ei roni
