neljapäev, 20. oktoober 2016

Habemeta nali.

Täna tuleb piltnik ja teeb minust ühe tähtsa foto. Ajan
selleks habet: uhiuue teraga ettevaatlikult üle iga väikse
kühmu ja vinni, et kuskilt midagi katki ei tõmba. Igavene
dilemma: kas kolmepäevane habemetüügas või mädased
ja punetavad vistrikud, mis kaitsva karvkatte alt end välja
pressivad. Ja ma arvasin, et selleks ajaks olen küll neist
lahti. Paljugi, mis arvasin. Ootasin midagi, mis
ei tulnud.
Üks olulisemaid habemeajamisi oli siis, kui me kahekesi
esimest korda minu pool filmi vaatasime. Sa tõid koogi, ma
veini. Ääretu hoolega silusin enne oma näolapikest vannitoas
peegli ees. Et musisuu ikka pehme oleks, rahutusest
punetama löönud huuled.
Siis, aastaid tagasi, oli muidugi teisiti, tulevik oli täiesti
teistmoodi, kuigi olen praegu üsna seesama inimene.
Tulevik on endiselt lahti ja sama ettearvamatu, aga nüüd
ma tunnen tema kohalolu. Siis ei tundnud, tulevik oli kuskil
eemal. Aga võib-olla just sellepärast suutsin ma olla nii julge,
nii hakkaja – ja siin me oleme sinuga.
Iga väiksem kui karv saab maha lõigatud. Ma olen nagu
habe – kasvan oma nahast ikka uuesti ja uuesti läbi.
Ja imekombel tunned sa mu iga kord jälle ära! Mida ma küll
ilma oma naiseta teeksin.
Täna tuleb piltnik, mu nägu on küll vinne täis, kuid vähemalt
pehme ja sile. Ma värvin huuled punaseks, see on mingi
teistmoodi julgus, piltnik teeb pildi ja inimesed küsivad hiljem,
silmad suured: „Miks küll?“ Ja ma vastan: sellepärast,
mis kõik veel alles ees.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar