kolmapäev, 26. oktoober 2016

Kaarma Tagaküla tee, Lääne-Virumaa

Ma ei tea küll miks, aga üks hetk olid sa äkki mu vastu
märgatavalt soojem, ja üha soojemaks muutusid. Võib-olla
sa nägid minus midagi. Ma polnud ammu seda kelleltki
eeldanud ja olin sisimas kohutavalt tänulik. Ehk paistis
see välja ka, ma loodan küll. Liiga palju tummasid nägusid
oli tollal, miskipärast oli selline aeg ja koht. Ega me ise
paremad olnud.
Hakkasime pikkadel jalutuskäikudel käima, peamiselt
ikka Kaarma Tagaküla kruusa- ja liivateel. Mõlemal pool
lainetasid nisupõllud, siin-seal oli paar põõsast, mille varjus
sai suitsu kimuda. Üldiselt oli see tühi tee, aga vahel ilmus
kuskilt müstilisest tolmupilvest sama müstiline Žiguli ja
tagaistmel istus alati keegi, kes tundis su isa õe lapse
sõimekaaslaste emade emasid või kurat teab, tõesti, kõik
tundsid kõiki. Näe, suitsetab!
Silme ees on kogu aeg suvi, kuidagi teisiti ma neid
nisupõldusid ette kujutada ei oskagi. See lõputu suvi põletab
kogu pildile mingi tuhmi läike ja jääb tunne, nagu oleks me
tõesti hakanud siis midagi nägema. Algul teineteist, jumal
teab aga, mida veel.
Mõni aasta hiljem, kui olin juba tükk aega üksi Tartus elanud,
kujutlesin ma tänaval võõraid naisi silmates, kuidas oleks
kellegagi neist elu lõpuni koos olla. Muidugi, alguses,
mõneks sekundiks, olid „kaalutlused“ puhtalt kehalised,
loomalikud. Aga mulle pakkus siiski suuremat erutust just mõte
kellegi pidevast kohalolust. Tema näost, mida ma iga päev
näeksin, tema soojusest, mida iga öö enda vastas tajuksin.
Ta ei püsi kindlasti samasugune, tema ideed muutuvad, tema
energia leiab erinevaid voolusänge. Ta võib olla täiesti teine
inimene, nagu minagi. Mässavast teismelisest saab soliidne
poliitik, flegmaatilisest boheemist rikas ärijuht. Või vastupidi,
ega see pole nii mustvalge. Aga ta kindlasti muutub.
Punupatsid tulevad lahti, riidevärvid vahetuvad,
lõiked kaarduvad.
Aga siis, taas palaval suvepäeval, kõndis Vanemuise mäest üles
mulle vastu üks suursugune naine, õhtupäike lõi ta näo ja
sääred särama, ta nagu helkis, põles – nagu ime! Seljas
õhuline ja läbipaistev must tuunika ning selle all ainult
lühikesed-lühikesed püksid, ei midagi muud. Ninas kuldne
rõngas, kaelas must choker ja jalas keerduvate rihmadega
Kleopatra-stiilis kingad, kõndis ta must mööda nagu mingi
iidne jumalus. Voolas mööda nagu Niilus. Ma ei julgenud
vaadatagi, kartsin, et jõllitan. Et mu silmaiirised muutuvad ise
suurteks ja tumedateks nibudeks. Ja järsku ei suutnud ma enam
kujutleda, kuidas kellegagi, veel vähem siis sellise ilmutusega,
elu lõpuni koos olla. Mingi hirm, mingi tumedus tõusis alt üles
südamesse ja varjutas selle nägemise, mis Kaarma Tagaküla
teest alguse sai. Närvilisus –
ma ei ole keiser.
Lõputu suve kõndisime lõpuni, tee oligi kõndimine ja
kõndimine tee. Sa justkui oleksid küsinud: „Kas me lihtsalt
kõnnimegi nüüd siin v“ Justkui mult midagi oodates.
Ma oleksin justkui vastanud, et just, just täpselt nii. Kuni
enam ei kõnni. Minuga, sinuga. Kuni me oleme teistsugused.
Kuni me pole midagi.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar