teisipäev, 4. oktoober 2016

Valge saal

Ma ei saa siiani aru, miks me sinna saali pidime minema.
Miks me lihtsalt tagasi ei pööranud ja ära ei põgenenud,
tagasi minu kitsa toa kitsasse voodisse – mu vanemad
olid ju terveks nädalavahetuseks ära.
See esimene kord on nii eredalt meeles. Ma ei suutnud
pärast muule mõeldagi, veel vähem siis mingile
rahvapeole. Ja mina arvasin, et tean juba su lõhna, aga
oi kuidas ma eksisin! See uus, tummine lõhn mu
näppudel, suu ümber ja ... Ma tahtsin veel! Sinu lõhn
ümber mu juure.
Aga seal me seisime, erendades kuskil fuajees, seljas
õhukesed valged triiksärgid ja käes küünlad, ootasime
märguannet, et koos teistega saali astuda. Mingi taidlejate
kava, millest ma enam vähematki aru ei saanud – miks
ja milleks? Keda see huvitab? Mida me teeme
siin kultuurimajas?
Kõrged vanikutega kaetud uksed olid irvakil, dirigent
kuulatas hoolega, saalist heljus kiluvõileibade ja hõõgveini
lõhna. Ja vanade lõhna. Ma nuusutasin oma sõrmi, et end
tagasi saada.
Lõpuks avati uksed täielikult, järsku paistis silma kirgas ja
selgepiiriline prožektorivalgus ja me varjuline küünlakuma
haihtus. Laudade ümber ootasid kõiksugu rühmad, ülal
seintel portreed.
Vaatasin kiiresti tagasi, sulle silma, ja nägin, et meil pole
kuhugi mujale minna kui armastusse.
Ja meil pole
kuhugi mujale minna kui armastusse.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar