laupäev, 19. november 2016

BodyBalance

tema paneb oma käed ümber minu
tema paneb oma jalad ümber minu ja suleb vooluringi
leian end saarel keset teda
– Paul-Eerik Rummo

Kui palju ma ka ei pingutanud, ei jõudnud tuubi sangadest kinni
hoida ja lendasin jälle nägu ees türkiissinisesse vette. Kreeklane
karjus kaatri roolist: „You have to grip it! Grip it!“ ja ma tõesti
üritasin, aga kätes polnud piisavalt jõudu – pole kunagi olnud –
ja nii ma seal lendlesin üles-alla nagu siga, kes üritab olla
delfiin. See karvane ja päevitunud lihamägi vaatas mind kaatri
pealt jälkusega nagu mingit vettind muffinit, tüüris siis paadi
lähemale ja aitas mu pardale, „enough!“. Kulus viis vaikset
ja piinarikast minutit, enne kui kuskilt Koronisi saare lähistelt
tagasi Tolo randa jõudsime. Mis veel hullem: kui hakkasin talle
ettenähtud kümmet eurot andma, ei tahtnud ta seda vastu võtta,
„what’s the point“. Pobisesin üle moka ikka efaristoo ja
efaristoo ja tulin kiiresti tulema. Mitte et see oleks midagi
enneolematult uut olnud, aga võtsin seda siis äärmiselt südamesse,
tundsin end alandatud nõrga tolkusena. Nohik! Kuid see oli
aastaid tagasi, kõik see on selja taga, teatud eas ei lähe need
asjad enam väga korda, pole mõtet
enam võistelda.
Käin nüüd BodyBalance’is, see on üks neist mingite Uus-Meremaa
tüüpide poolt välja töötatud rühmatreeningutest, muusika taustal.
Algul tundsin end nagu „Sõrmuste isanda“ filmist pärit suur mägi
keset Rohani nõtkeid hobuseid. Ja lumi mu nõlvadel sulas, oi
kuidas ta sulas!, higi jooksis ojadena igasse prakku ja sealt
igihaljale joogamatile, mis kõik endasse imas. Nägu oli ühekorraga
krimpsus ja lame nagu Agamemnoni surimask. Aga kord-korralt
läks kergemaks, selg ja rind avanesid üha enam ning põlvevalu
taganes. Vahel ma ikka küsin endalt, miks ma seal käin, näen
ju suht loll välja, aga siis vaatan treenerit ees lava peal ja
milline selgus on tema liigutustes! Just keha selge hääldus,
liigendatus, arusaamine. Ma mõistan nüüd, et absoluutselt igal
alal ja igas tundes on võimalik saavutada seda liigendatust,
täpsemini öeldes: artikulatsiooni. Painutades keha, õpetades lapsi,
ehitades soojamüüri – vahet pole. BodyBalance’is on asendeid,
mida mu keha pole kunagi varem võtnud, mitte kunagi, iga kord
õpin midagi uut ühe või teise liigese kohta, olgu ta kuitahes tühine.
Ma sirutun, ulatun
lähemale.
Lähemale sinule. Ka armastuses on hääldus, artikulatsioon, mis
ei tule niisama. Mõnel päeval istume miskipärast teineteisel
kogu aeg kukil, nokime ja norime, kisume tüli, ei näe teineteist
enam läbi selle nöökpuude metsa. Siis tuleb õppida kuulatama,
tuleb sirutada ja painutada, alustada kõige kaugemast liigesest ja
liikuda ikka lähemale ja lähemale. Lähemale sinule. Meil on
see saar olnud algusest peale, tema kasvatamine nõuab jõudu,
nõuab katsetamist, kogemusi. Üks asi on soojus me kehade
vahel, teine aga sügavus me sees. Ühine sügavus, jalad ja käed
keerdus ümber teineteise, liigestest kaugemale lahti sirutuvad
jalad ja käed, tugevamalt ümber teineteise. See on tasakaalu
leidmine ja selle hoidmine – kuskilt ei värise, ei lõtvu, me
võiksime igavesti nii olla, ideaalses häälduses. Armastuse
selges hääles.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar