esmaspäev, 28. november 2016

Jönköping, Rootsi

Kas selles riigis on siis rohkem armastust, mõtlesin laevalt
maha astudes. Tollitöötaja nägu seda küll ei reetnud, ta
tõmbas mu kõrvale, ilmselt sellepärast, et mu silmad olid
magamatusest kahtlaselt punased, vaatas kotti, kuid seal
polnud muud kui riided ja mu pill. Rakvere rahvamuusika
ansambli ja meie puhkpillikvinteti tüüpidel olid huulealused
kõik Ettan snusist ehk mokatubakast punnis. Meil sinuga mitte,
proovisime laeval küll, aga panime seal esimest korda tatti ja
tubakalima täis suuga oli see lihtsalt rõve. Jube nätsunärimine
käis kogu aeg, et suu värske hoida. Ja mitte ainult meil,
kapellipoisid olid alles tatikad, ime, et nad üldse kuskilt
snusi kätte said.
Tuuritasime mööda Jönköpingi koole ja kirikuid. Ühes koolis
tekitasid kapellipoisid peaaegu väiksemat sorti mäsu, sest ühe
eesti traditsionaali pealkiri on „Ai niga-naga“ ja kui pikkade
lokkis juustega viiuldaja selle välja hõikas, hakkasid
mustanahalised õpilased esireas kohe nihelema ja nukke
hõõruma. Üldiselt aga ei huvitanud peale õpetajate-korraldajate
väga kedagi, mis me teeme või
mängime.
Lasime hotelli adminnil sauna igal õhtul soojaks kütta ja
kuna rootslased ise saunas üldse ei käi, olime seal ainsad.
Ega nad selle üle väga rõõmsad olnud. Mingid Ida-Euroopa
pidutsevad alaealised nolgid.
Me läksime vahel sauna alles siis, kui teised juba magasid,
keset ööd, peaaegu vastu hommikut, nii sai kahekesi olla.
Rätikud olid siiski ümber, ma ei hakanud ka peale käima,
häbenesin tegelikult isegi miskipärast. Imelik lugu selle
alastusega, me oleme kõik ju näinud paljast keha, kasvõi
ainult enda oma. Aga ikka see pilk, tabamatu silmavaade –
mis ta mõtleb? Värin käib läbi. Praegu on naljakas mõelda,
kui ujedad me olime, aga see oli aeg, kus me alles avastasime,
kuidas suudelda. Avastasime teineteise keha, olgugi et ainult
läbi riiete. Läbi pükste ja rinnahoidjate peal. Ei tahtnudki muud
teha, olime kogu aeg ninapidi koos.
Just vahetult enne ärasõitu oli kõik järsku hästi rahulik,
kapelli- ja kvintetipoisid olid väsinud ja unised, jalutasime
sinuga Vätterni järve kaldal, ninad külmast punased, nätsud
jälle suus. Ma olin nii õnnelik, aga sa olid miskipärast selle
üle pahane. Ma ei saanud aru, kuidas sa saad endiselt tujutu olla,
kui me nii tuliselt suudleme, teineteist nii tugevalt ja soojalt
hoiame. Olla kirglik, aga samas kurb, ja siis olla justkui kade,
et mina end nii hästi tunnen. See ei mahtunud mulle pähe ja
vaatasin vist sellest ka ülekohtuselt mööda, silmaklapid olid
ees. Aga me oleme alati mitu asja korraga. Ei ole selliseid tundeid,
mõtteid, mis ei saaks kunagi koos eksisteerida. Nagu need
kivid suures järves, mis sinna viskasime. Siledad, krobelised,
lapergused, munajad, põhja vajuvad niikuinii
ühtemoodi.
Võib-olla ei ole selles riigis rohkem armastust, võib-olla
mõtlesin ma selle ise juurde, sest endal oli midagi puudu.
Teatud kaastundekurbus, mis oleks mind sinuga lõplikult
ühte sidunud. Ma ei tea, kõik oleme natuke lollid ses mõttes.
Me ei taju vett enda ümber, siin sügaval põhjas.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar