neljapäev, 29. detsember 2016

Praamil, Taani väinad

Olime mõlemad värskelt 18 ja üks hetk jäin ma sind pikemalt
vaatama. Imestasin, kui kiiresti ja palju sa kasvanud, muutunud
oled. Ja nägin ka, et vähemalt kolme järgneva aastaga kasvab
sinust võimas, ääretult tugev naine, midagi enneolematult
suurejoonelist, jumalikku. Selline tunne oli, nagu ei tohiks sulle
otse silmagi vaadata, peaksin kohe põlvili laskuma ja
õnnistust paluma.
Seda uskumatum, et just mina võisin siis oma sõrmed lasta läbi
su heledate häbemekarvade, praami invavetsus mingi kääksuva
lauakökatsi peal, kuskil keset Taani väinasid. Siiamaani ei usu,
aga seal sa olid, alumised kõhulihased tihkelt pingul ja õrnalt
kaardus, mina sinu sees. Ja siis rinnad vastu tuhmbeeži seina.
Just enne lõppu haarasid sa käega enda selja taha ja kiskusid mind
särgist võimalikult ligi. Ime, et üldse nii kaua vastu pidasin, pelk
mõtegi su südamekujulisest tagumikust keerab mu endiselt
totaalselt perse.
Just see teeb nooremaks ja teeb nooruse täielikuks. Väljas ülemisel
tekil Marbsi kimudes ja pimedas öös üksikute saarte elektrikuma
aimates olid meie näod südameverest puhkvel, nad särasid.
Aeg on siis tagasi pööratud. Aeg on tagasi, see tähendab, teda pole
tunda. Öeldakse, et Taani väinad on piir, kust eesti meremees võib
oma laevasõitu kaugsõiduks nimetada. Minu jaoks on see justkui
mineviku piir: pärast Taani väinasid tuleb eriti sügav melanhoolia.
Eriti pateetiline, eriti camp.
Neid sinu kolme järgmist aastat, sinu jumalikustumist ma ei
näinudki, vähemalt mitte nii lähedalt, kui oleks tahtnud. Skrollisin
su fb-d kuskil kaugel teises linnas. Sügavalt vee seest ta jälle tuleb,
tuleb peale mälestus su higisest seljanõost. Aga just see teeb eatuks,
teeb südame täielikuks, ülevoolav, lausa üleliigne melanhoolia. Aeg,
tagasipöördult.
Ei mäleta enam, kas sõitsime Rootsist Taani või vastupidi, ilmselt
ikka mõlematpidi, samal ajal korraga. Su kasuisa veel helistas, sa
võtsid vastu, aga ei öelnud midagi, keerasid kõlari valjuks, nii et kõik
kuuleksid. Ta ei saanud üldse aru, miks sa teda karistad kogu aeg,
vähemalt nii ta karjus, hääl läbi väikse Nokia nagu hiirepiiks pika
toru lõpus. Naljakas pigem. Igatahes rikkus kogu tuju ära, veri
taandus nägudest, sa vaatasid seda tumedat vett ka kuidagi
väga kaua.
Mäda, mäda jälle.
Aga me panime hästi, eksju, täiega hästi panime.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar