kolmapäev, 7. detsember 2016

Sexual healing

Mõni päev on nagu tühi munarest meie vahel. Suurt midagi ei
toimu, kuid õhus on pinge. Üks meist on kerges palavikus,
nina on tatine, õuest tulles on haigus lõhnast tunda, hakkab pähe
kinni, topib vatti täis. Ei julge teisele seetõttu musigi anda.
Kõik on justkui summutatud, päeva hääl on kadunud munaresti
kuude tühja auku. Õhtul praguneb mõni mõttetu tüli, koored on
mööda põrandat laiali.
Tervis, tervis. Ma olen oma kõhu suhtes nii obsessiivseks
muutunud. Mu treener ütleb, et ülakeha peab olema nagu
metallplaat, sirge ja tugev! Ja tulemus on juba näha, olen seni
kaotanud ligi kaheksa kilo, paksud põsed on tõmbunud siledaks.
Tunnen sitkust kõhulihastes ja see on mind nendest kohutavalt
teadlikuks teinud. Umbes nagu pärast liigagi külluslikku
jõulusöömaaega, kuid vastupidi.
Ükskord on see metallplaat mu sees nagu must kast: katab
mingid asjad kinni, mida mu silm ei selgita, kuid see-eest
on nad nüüd seda enam esil. Nagu must kast ████ ja ███ kohal,
alati erutavam kui täielik alastus. See on vaimu erootika:
trussik katab tussi, tunne katab mõtet.
Teinekord sulandub loor aga looritagusega kokku. Metallplaat
on siis hoopis noor painduv kasetüvi, tihke ja kõva nagu
viimseni täis puhutud rehv. Kumm, kummis. Ma võin siis
imeasju teha, ma võin päästa meid sellest päevast, haigusest,
tülist. Viskame kõik ära, ei hooli sellest nohust, erendame,
eretame, punatame kõhud vastamisi, puusad on teineteises
keereldes-pööreldes pööraselt kinni, nii tugevalt, et peaaegu
valus hakkab. Me ravime end terveks, see on kõige vanem rohi,
vastumürk, see naistepuna
linade vahel.
Päästame end selle päeva tühjuse käest, pöörame aja tagasi.
Õuest tulles pole siis midagi lõhnast ära tunda, me lihtsalt
ei mäleta, et midagi võiks teisiti,
halvemini olla.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar