Ma ei tea täpselt kõiki asjaolusid, sest ma
polnud tükk aega oma klassivennaga suhelnud, aga tõik, et isegi tema
lähedastele paistis enesetapp olevat täiesti ootamatu, viitab sellele, et ega
ta vist väga oma muredest ei rääkinud. Kes teab, kas see oleks aidanudki,
võib-olla oli kinnisidee juba nii kõikehõlmav, et mingit tagasiteed enam polnud.
Või oleks ta siiski ellu jäänud? Oleks on paha poiss. Aga mis see teraapia muud
ongi kui rääkimine. Ma läheks isegi nii kaugele, et igasugune endast rääkimine on
mingil määral teraapiline (välja arvatud ehk ülekuulamisel, kuigi ülestunnistus
võib väga vabastavalt mõjuda). Ja kui ta oleks rääkinud ja me oleks hoidnud
pärast kooli lõppu kontakti, siis kas ma oleks kuulanud? Ma mõtlen päriselt
kuulanud. Kuus-seitse aastat tagasi oli endalgi palju probleeme, endiste
klassikaaslastega ma ka enam ei suhelnud – mu isiklik maailm oli tõmbunud üsna
pisikeseks, ütleksin, et isegi elementaarseks. Ega sinna väga midagi enam ära
ei mahtunud. Aga ehk, ehk siiski.
Kuulaja positsioonis on vahel kuidagi kummaline
olla, keeruline on kõiki neid muresid ja pihtimusi vastu võtta (kuulamine muidugi
ei ole ega peagi olema kerge). Ma arvan, et see sõltub ka häälest ja
kontekstist. Vaatasin üht Jimmy Kimmeli intervjuud Kanye Westiga, kus
ta muuhulgas räägib natuke ka oma hiljuti diagnoositud bipolaarsusest. See osa
intervjuust polnudki iseenesest nii hull, aga mul hakkab sageli väga...
ebamugav, kui ma näen ja kuulen mõnda inimest, kes üritab kuidagi sõnadesse
panna ja selgeks mõelda enda häiritud tundmusi ning kel on sellega haiguse
tõttu ilmselgeid raskusi. Mu suu tõmbub veidi krimpsu, silmad vidukile ja vahel
vaatan üldse kuskile mujale. Ei, see pole piinlikkustundest, vaid pigem
sellest, et tema hääl muudab intiimse ja avaliku vahelise distantsi
painajalikuks: hääl tõmbab muudkui sügavamale inimese sisse, aga ei saa, ei
saa, sest siin on kaamera, siin on ekraan, siin on publik. Muidugi on veel
valusam näha meeltesegaduses inimest, umbes nii nagu oli West TMZ-s toimunud
„etendusel“, mille kohta ta samas
Kimmeli intervjuus tunnistas, et tal oli maniakaalne episood. Haiglasse sisse,
haiglast välja. Huvitav on see, et West ei paista neid episoode kunagi kahetsevat
– kasvõi tol hetkel õhku visatud väidet (olles ise mustanahaline!), et
afroameeriklaste orjus oli vaba valik. Oma uue albumi „Ye“ loos „Yikes“ rõhutab
ta, et tema haigus pole puue, vaid on superpower, ülivõime.[1] Selliseid
haiguspuhanguid vaadates on tunne, nagu tehtaks mulle samal ajal lobotoomiat. Silme
ees vilksatavad vanad mustvalged fotod psühhiaatriahaigla jubedustest.
Jubedused, mis tuuakse justkui taas ellu. Põgene, põgene, kulla poja.
Aga hääle ebamugavus kaob kohe, kui West
needsamad sõnad muusikasse paneb, nad ette räpib. Järsku on tema tunnete
lähedus palju talutavam, kergemini omaksvõetav. Ühelt poolt katab nüüd valusat reaalsust
kunsti kaitsev kiht – muusika muudab isiklikud kannatused ka nauditavamaks –,
kuid teisalt on paradoksaalsel moel Kanye haigusnarratiiv sellisena isegi vahetum
ja lähedasem. Big Boyle antud intervjuus seletab ta „Ye“ pealkirja saamislugu: „Ye
on [ingliskeelses] piiblis vist kõige levinum sõna ja piiblis tähendab see „sind“
[you], nii et see [albumi pealkiri] ütleb justkui: „Mina olen sina, ma
olen meie, see on meie.“ Algselt oli pealkiri „Kanye“, aga sellest sai lihtsalt
„Ye“.“ Meenub
ka Frida Kahlo, kes suurema osa oma loomingust pühendaski iseenda haiguste
loole ja eluarmastusele – kirele ja valule. Kahlo üks levinumaid tsitaate, millele
ma miskipärast korrektset viidet ei leia, kõlab nii: „Ma olen iseenda muusa, ennast
tean ma kõige paremini. Ja ma tahan ennast rohkem tundma õppida.“ Küll aga
leidsin viite ühele teisele, veidi kurvameelsemale tsitaadile: „Ma maalin ennast,
sest ma olen nii sageli üksi ja ma tean iseennast kõige paremini.“[2]
Võimalik, et see viimane on täpsem. Igatahes ka Kahlo maalid toovad mu meelest
tema kõige intiimsemad tunded veel lähedamale, kui seda suudaks ükskõik milline
intervjuu või juhuslik teleesinemine.
Ja võib-olla sellepärast tekitab ka haigusnarratiiv
raskusi retseptsioonis, sest kuidas arvustada kellegi nii lähedale toodud
kannatusrohkeid läbielamisi? Veel vähem siis neid veel kritiseerida. Selline isiklikkus
teeb relvituks. Ma arvan, et pinge võtaks maha nii arvustaja kui arvustatava
poolel see, kui tunnistada järgnevat: 1) iga haigusnarratiiv on vajalik (absurdne
oleks ju mõelda, et kuna üks vähihaige rääkis oma loo ära, siis me teiste
vähihaigete lugusid ei vaja, isegi kui need juhtuvad olema väga sarnased), aga
2) iga haigusnarratiiv ei ole huvitav, rääkimata siis sellest, kas ta omab
kunstilist väärtust või mitte. Need kaks aspekti võiks teineteisest lahus
hoida. Ei arvustata haigust, vaid kunsti.
Muidugi ei ole igasugune endast rääkimine seotud
veel haigusnarratiividega, kuigi viimane kutsub kindlasti endast rääkimise kõige
jõulisemalt esile, sest haigus on alati isiklik: minu keha ja vaim. Aga
kui haigust ei ole, siis mis alles jääb? Mingi „suvaline argiloba“? Eks seda
võib ka nii nimetada, aga ma eelistaks mitte. Võib-olla on kerge sellisele
„tavalisele“ endast rääkimisele ülalt alla vaadata just seepärast, et tal
puudub haigusnarratiivi relvituks tegev kaitse, ta on palju haavatavam ja tema
kallal saab hambaid teritada. Veel enam, ka kunsti kaitsev krohvikiht koordub
lihtsamini küljest – see ju mingi päevik, mitte luule! Just-just, ma olen märganud,
et eesti luuleelus on kaks – suhteliselt vaikset – leeri (muidugi pole nad
ainsad ja kindlasti mitte ka selgepiiriliselt väljakujunenud): ühed kirjutavad rohkem
mina-positsioonilt, sageli mingitest isiklikest läbielamistest ning suhteliselt
otse ja ausalt, kujundivaesemalt, teised on aga abstraktsema lähenemisega, hõllanduslikumad,
tähtede poole vaatajad, nii keelelises kui astronoomilises mõttes. Metafoorsemad
ja metafüüsilisemad, for better or worse. Ja nad ei kipu omavahel läbi
saama. Viimane suurem kätš käis uussiiruse tõusu ajal, 2010. aastate alguses
(näiteks Jürgen Rooste[3] vs
Mihkel Kunnus[4]), aga varjatud torkeid
leidub vist igal aastakümnel. Näiteks hiljuti, fs: „Inimene, kes aeg-ajalt mõne
poeetilise ülestähenduse kirja paneb, mida 15 aasta jooksul koguneb samapalju
kui mõnel Mina & Maailm mehel kolme kuuga, äratab usaldust.“[5]
Sageli kattub endasträäkijate kild ühiskonnakriitilisemate luuletajatega. Juhan
Hellerma suskab: „Kui sotsiaalsema närviga lugejat võib õhu- ja
unenäomaailmades seiklemine mõnevõrra nõutuks teha, siis avarama menüüga
luulesõbra lugemislaual võiks „Õhuookean” avastamisrõõmu pakkuda küll.“[6] Ja
Sveta Grigorjeva – endasträäkija par excellence, ja ma ei mõtle seda
kuidagi irooniliselt – kütab talle vastu: „Kui nüüd juba võrdlemiseks läks,
siis kas pole hoopis nii, et nn sotsiaalse närviga lugejad loevad üldjuhul ka
kõike muud kui sotsiaalset luulet-kirjandust, aga need, kes üldiselt loevad
indrekhirvelikke „ülendavaid” tekste, ei jõua oma lugemusega palju kaugemale?
Ons tõesti nii raske ette kujutada, et mõni loeb nii Triin Soometsa kui ka
Beebilõusta? Vabandust, Juhan Hellerma, et ma end niivõrd puudutatuna tundsin,
aga tahaksin täpsustada: mina, Sveta Grigorjeva – sotsiaalse närviga lugeja ja
luuletaja – loen hea meelega mitte-sotsiaalse närviga kirjandust. Ja mitte ainult
ei loe, vaid kohati ka kirjutan. Uskumatu küll, aga tõsi!“[7]
Pean siinkohal Svetaga nõustuma.
Üks markantne näide veel. Lauri Sommer kirjutab Triin Paja debüütkogu arvustades: „Vaatlemiselt on rõhk nihkunud välja
paistmisele. Tänased poetessid pääsevad harva oma kuvandi turustamisest. Kohustus
olla tänapäevane, kriitiline, marasmaatiline, naisõiguslik ja lahata aktuaalseid
probleeme kummitab uue käsusõnana.“ Mu meelest on selline tuuleveskitega võitlemine luule üleüldist perifeerset
positsiooni arvestades lausa nunnu. Raamatupoodide luuletoppe jälgides ei jää
küll muljet, et „tänapäevane, aktuaalne“ luule oleks kuidagigi mainstream.
Võib-olla tundub see otsitud vastandusena ja
vahel on tunne, et see on rohkem selline
toimetajate/arvustajate/professionaalsete lugejate mure – inimesed, kes miskipärast
peavad lugema mingeid tekste, mida nad võib-olla nii väga ei tahaks lugeda, ja
seetõttu on veidi pahurad. Sest keegi ju tegelikult ei käsi lugeda ei
minaheietusi ega loodusõhkamisi, milleks siis üldse põdeda? Valik on lai, loe
midagi muud. Aga ma tean, et see vastandus on olemas, sest ma ise olin kunagi
selles abstraktsemate leeris ja tajusin ka tõrget n-ö vastastelt.
Olen üritanud rekonstrueerida,
puhtisiklikult, neid üleminekuhetki. Kuidas ma ikkagi jõudsin sellesse punkti,
kus ütlesin, et mulle ei istu „esimese isiku, oma minahääle dramatiseerimine“
ja et „uuemates tekstides on „mina“ sageli ka grammatiliselt kadunud“?[8]
Ja kuidas ma sealt paadist välja hüppasin?
*
Erinevad minad on nagu kummitused, kes ootavad,
et neisse sisse astutaks. Ruum ja aeg on neid täis pikitud, ja kui neisse satud,
on selline tunne, nagu oleks alati olnud nende poole teel. Poeg, vend, õpilane,
sõber, armuke, luuletaja. Ja need ei ole mingid selgepiirilised tugipunktid. Nad
isegi ei tohi olla kindlalt piiritletud. Ei ole n-ö kõvu, tahkeid arvamusi:
jah, selline ma olen! Vaid on just kummitused, enesest teadlikuks saamise hetkedel
olen olematu nagu õhk, olen mõtetega kuskil mujal.
Kui pean ennast kehtestama, siis see ei ole
mina. Kui pean valima poole, siis see ei ole mina. Kui pean kuidagi selgeks tegema,
kes ma tegelikult olen, siis see ei ole mina.
*
Jaanuar 2011. Vahel ei osanud muust mõeldagi,
kui et kuidas saaks linnast ära või et kuidas sinna enam mitte tagasi minna.
Kartsin tänaval kõndides, et keegi üritab mul varrukast või hõlmast kinni
haarata ja ta käsi läheb must läbi. Ma ei tahtnud, et mu tühjus välja paistaks.
Peamiselt mulle endale. Ma olin tühjus. Närvitsedes hoidsin veel vaid kesta
enda ümber koos. Maal oli see lihtsam.
Pea ümber oli (ja on) tablettide tõttu võru
tunne. Justkui kannaksin liiga kitsast kiivrit, kutsusin seda rahukiivriks.
Olin nagu ÜRO rahuvalvaja, sinise kiivriga, kuskil iseenda piirialal.
Psühh andis koju kaasa vaimse testi, et
selle järgmiseks korraks ära täidaksin. Seal olid erinevad väited, mille puhul
tuli kümne punkti skaalal otsustada, kui tõene miski on. Nädal-kaks oli tunne,
nagu elaksingi mingi testi sees. Kõik oli ühest kümneni. 0 – ei ole tõene, 10 –
väga tõene.
1) aknast paistev tamm on olnud minuga algusest
peale: 6
2) ma olen kodus teretulnud: 7
3) loodus on ainus, mis on: 8
4) mul on kaks silma: 3
5) mu silmade pupillid on normaalse suuruse
ja tumedusega: 2 (liiga suured, liiga tumedad!!!)
6) sina oled sina: 4
7) mina olen mina: 0
8) uksest astus sisse raamatutegelane: 7
Ja siit ma sündisin, pistsin pea vee alt
välja. Alguses oli ainult afaasiahirm. Hirm, et ees ootab veel suurem klõps, šokk,
ja ma kaotan võime rääkida või üldse keelest aru saada. Ma muudkui kirjutan ja
kirjutan, teadmata, kauaks seda veel jagub. Ja kui pealkirja pole, siis algab maailm
tärniga, tähekesega:
*
Ma ei mäleta, kes rääkis mulle mürgistest tekstidest
ja mürgistest autoritest, kas kunagine kirjandusõpetaja või Merilai mõnes
seminaris. Vist mõlemad, täiesti eraldiseisvalt, seepärast meelde jäigi.
Uku Masingu peale sattusin kuskil 2008.
aasta lõpus ja jäin natuke kinni. Ma ei ütleks, et autor ise oleks ainsana mürgi
allikas ja lugeja puhas leht. Masingu misantroopia tõmbab sisse just
sellepärast, et lugejas endas on juba see sinepiiva olemas. See lihtsalt
võimendub. Ma olin juba ammu tume, nüüd aga oli osa sellest Masingu-tume.
Mürgisus ilmneb pigem selles, et Masingu puhul on lugeja suhe temaga enamjaolt
kohe algusest peale täiesti ebaproportsionaalselt ebavõrdne. Ta teab tohutul
määral rohkem, ta on tohutul määral võimekam, ta on tohutult rohkem kirjutanud.
Vahekord on peaaegu vägivaldne, ta võib inimese üle võtta.
Siiski, ma ütleks, et Masingu tekstide lugemine
ja uurimine (magistritöö jaoks[9]) pigem
avas mingid uued dimensioonid, mida ma varem nii hästi ei teadvustanud, kui et
tõmbas kuhugi sohu. Vaatasin rohkem öist taevast. Imetlesin eriti Orioni tähtkuju,
kui ta mu Väike-Maarja magamistoa aknasse veeres. See oli ka too 2011. aasta
veebruar, kui maal redutasin ja asjadest uuesti aru saada üritasin. Otsisin oma
Magellani pilve. Võib-olla sellest tuli ka vajadus endast väljapoole vaadata –
saada eemale neist hingepuistamistest Raja tänava psühhide juures. Leida midagi
teistsugust mingis hoopis avaramas maailmas. See oli ellujäämine. Mitte öelda
„mina“.
Aga kes vähegi Masingut lugenud, teab, et
kõigest sellest „piiridele pyydmisest“ hoolimata (või just selle tõttu?) on ta
väga minakeskne. Ääretult subjektiivne. Ja olin ise ka. See, et ma „Ilmas“
teadlikult esimest isikut vältisin, ei tähenda, et tolleaegsetes luuletustes pole
mind sees. Kaugel sellest. Ükskord kirjutasin päevikusse ühe luuleesinemise kohta,
et see olevat olnud väsitav nagu verelaskmine.
Teistele võis muidugi tunduda, et olen Masingu
mõju all ja et jäljendan teda. Et ma olen seetõttu kuidagi asjatult keeruline ja
keerutav, udune, üleolev, veits peast segi. (Äärmusliku näitena tuleb meelde (:)kivisildniku hinnang „Igavesele kevadele“: „Meil on palju suuri luuletajaid ja on palju
läbikukkunud soperdajaid, tublisid B-poeete, kes tuima järjekindlusega kangutaksid
oma veidrat rida, annab aga tikutulega otsida. Tõnis Vilu päästis päeva ja tegelikult
ka issanda aasta 2015 – eesti B-asi elab edasi, Prohvet Anoni tõrvik on
tõstetud tuhast, meie suured poeedid-tantristid ei ole oma raskes võitluses üksi.“ Kui
ma üldse olen aastate jooksul midagi õppinud, siis seda, et kui (:)kivisildnikule
miski ei meeldi, siis teen ma midagigi õigesti.) Eks ma saan sellest ka aru.
Ütleksin ise nii, et Masing näitas üksaeg teeotsa, tee algus võis olla tema nägu,
aga ülejäänu oli ikkagi minu käia. Võib-olla ummikusse. Kes teab.
Distantseeruda ma temast siiski oskasin. Hea
märk oli vist ka see, et kui Aare ühel konverentsil oma ettekande sees
muuhulgas põgusalt ka mu makatööd tutvustas, siis paistis see paaris kohalolnud
Masingu kolleegiumi liikmes esile kutsuvat kummalist tõrklikku nihelemist. Ka
mu kaitsmisel polnud üks neist kolleegiumiliikmetest asjast just eriti
vaimustatud. Võib-olla on nende jaoks ketserlik väide, et Ukuke ei armastanudki
kõiki taimi ühtemoodi (nagu üks tubli kristlane), vaid oli mõnikord lausa
väiklaselt erapoolik. Ei tea.
Distants tuleb mulle üsna loomulikult kätte.
Õnneks või kahjuks on mul tung alatasa muutuda. Ma tahan olla ikka teistmoodi, kasvõi
siis ainult oma loomingus, kui mujal ei õnnestu. Ühelt poolt on see hea, ma
suudan välja ronida Masingusuurustest aukudest ja mingi teise asjaga edasi
minna. Teisalt jällegi... Esiteks, see, mis mind muutuma tõukab, on väsimus endast,
aga paradoksaalsel kombel pean selleks üha rohkem enesega tegelema. Et midagi
unustada, on kõigepealt vaja see meelde tuletada. Ja et uuega edasi minna, pean
ikka ja jälle ennast üles ehitama. See on lõputu spiraal.
Teiseks, ja see on ka ehk kõige valusam, pidevalt
teisenedes lähevad teed inimestega rohkem lahku kui kokku. Nii mõnedki sõbrad
on kaugeks jäänud, lahku kasvanud. Seda tänulikum olen neile vähestele, kes on
jäänud.
Ma ei kahetse üldse, et kinni jäin, aga kui
hea tunne oli pärast makatöö kaitsmist! Täielik vabanemine. Head aega! Tsaupakaa!
Ma vist pole pärast seda enam Masingut kordagi lugenud. Üle nelja aasta juba.
*
Millalgi 2013. aasta kevadel või sügisel (igatahes
mitte suvel ega talvel) tšillisime Vikerkaare tänaval Maarja köögis, jõin
Sherwoodi siidrit ja seletasin talle midagi sellist, et minu meelest tunnevad jahimehed
looma hingeelu paremini kui loomakaitsjad. Vahel on mul sellised arvamused. Tollal
empiiriliselt ka täiesti tõsi: vanaisa ja kasuvanaisa olid mõlemad jahimehed
ning ka Vainupea-naaber Jaan oskas lahata mõne metslooma käitumisharjumisi kõige
peenemate detailideni. Nojah, küsimus on, kas käitumisharjumusi saab nimetada
hingeeluks. Ühtpidi mitte, aga teisalt jällegi – mu harjumus laual asju joonde
nihutada ja näppudega pidevalt klaviatuuri puhtaks nokkida on kindlasti mu
hingeelu sügav ilming. Kes sellele pihta saab, see mõistab mind.
Aga mitte selle veendumuse pärast ei öelnud
ma nii, ega ka vaimutsemise pärast. Pigem oli tegu mingi kiusuga. See võis olla
kius teatud loodushõllanduse, rohelise idealismi või – nimetagem seda nõnda –
ökoläiluse vastu. Ma tahtsin olla kahe jalaga maa peal. See kius võis olla ka midagi
palju sügavamat. Jah, pigem nii oligi. Misantroopia, mis jookseb vähemalt põhikoolini
välja, st teadvustatud kujul. Ja mitte isegi Hesse ega Kafka tõttu, keda „formatiivses
eas“ ahnelt lugesin, vaid siin on palju ürgsem allikas. Novembripime Väike-Maarja
tänav, kiire samm, äkilised hirmunud peapöörded selja taha, jopetaskutes
rusikasse surutud käed. Aga seal tänaval polnud ilmselt kunagi mitte kedagi.
Jahimeest polnudki. Või täpsemalt: hirm oli see kütt.
See on nii minulik arvata, et vaenlane on
lähemal, tunneb mind paremini kui mõni mu sõpradest. Kiusaja rusikas on põsele
lähemal.
Vahel, vahel tõesti on mul sellised
arvamused. Aga ma ei julge neid välja öelda enne, kui ma ei tea kindlalt, kas
mul on kuulaja või mitte. Petan ennast ja ütlen, et see on ju lihtsalt
elementaarne viisakus. Mitte argus. Küllap siis Maarja kuulas. Ma jäin muidugi
vait kohe, kui Anniina kööki tuli, et oma praadivat õlist tofut pannilabidaga
laiali segada. Kuigi oleks võinud ka edasi rääkida, selles Sherwoodi metsas ju
vibukütti polnud. Või siiski?
*
Inimene ütleb kahekümneviieselt kindlasti midagi,
mille pärast tal hiljem kohutavalt piinlik on. Ses mõttes, et muidugi juhtub seda
ka varem ja veel hullemini, kuid näiteks keskkool on siis juba nagu mingi teine
ajastu. 25 seevastu on ajajoonel juba piisavalt edasi jõudnud, et püsivamalt, lähemalt,
sügavamalt tunda seda hirmsat vastutust oma sõnade eest. Vähemalt siit kolmekümnese
mättalt vaadates.
Ma tegin Siimule ikka liiga, ta luulekogu „Las
ma istun siin kuni orkester mängib“ ei ole kaugeltki halb. Aga ma olin oma
arvustuses[10] nii õel ja piinlikult väiklane.
Mäletan Siimu esikat Genklubis, käisime vist Maarjaga jälle, maja oli puupüsti
täis ja rahval oli väga lõbus olla. Ja siis see pahur Tõnis seal nurgas. Tollal
ei saanud ma aru sellise luule (ja esinemise) võlust. Mis siin nii erilist on? Jälle
üks noor sugumürsk, kes oma naba jõllitab ja kildu rebib, mõtlesin siis. Liiga karmilt
läksin talle kallale, ja täiesti vale nurga alt. Ma ei saanud asjale pihta. Ei teadnud,
mida tähendab „lihtsalt fun“. Oh sind mustameelset, piiratud looma.
Sellistel puhkudel meenub ikka, kuidas keegi
rääkis ühes seminaris kahekümneviiese Tõnu Õnnepalu arvustusest
neljakümneneljase Ene Mihkelsoni luulekogule, kus Tõnu väga üleolevalt üritas õpetada,
kuidas Ene võiks luuletusi kirjutada, lisades arvustuse lõppu eeskujuks ka ühe
stiilinäitena kirjutatud tekstikese.
2015. aasta kevadel, pärast Max Harnooni „Mustvalge“
uusväljaande esitlust, kus minagi mõned Harnooni-pastišid lugesin, võttis Kaur
Kirjanduse Maja ees mult leheküljed nende luuletustega ja demonstreeris
pompöösse näitlejahäälega, kuidas ma peaksin oma tekste ette lugema. Ma olin
nagu et – jaajah. Muidugi. Raudpolt. Mhmh.
Aga siin on konks. Nüüd, kui ma selle Tõnu
arvustuse[11] tegelikult üles otsisin, ei
leidnud ma sellest küll midagi nii jubedat. Jah, veidi üleolev suhtumine Ene suunas,
aga seda „stiilinäidet“ seal lõpus ei saa küll pidada mingiks ärapanemiseks, vaid
on pigem Tõnu enda luuletus, mis on inspireeritud vaatlusalusest raamatust. Võib-olla
oli see Merilai tõlgendus (ilmselt veidi puusalt tulistatud), mis mulle tollest
eesti kirjanduse seminarist nii eredalt meelde jäi. Hea lugu ju, aga mitte päris
tõsi. Natuke kahju isegi.
Ja võib-olla tahtis Kaur lihtsalt
konstruktiivset tagasisidet anda.[12]
Rääkimata sellest, et Siim pole Ene, mina
pole Ene ega Tõnu, ja Kaur ei ole Tõnu.
Ka see on nii minulik: näha inimeste selgade
taga kokkusurutud rusikaid, kus neid tegelikult ei pruugi olla. Nii tundlik selles
osas ikka. Pole ime, et esimene päris, päris endast rääkimise raamat („Uus eesti
aed“) oli põhimõtteliselt koolikiusamisest, montecristolikust kättemaksuvaimust
ja kuidas sellest põgeneda. Oma osa oli kindlasti mängida ka 2015. aasta eskaleeruval
pagulashüsteerial, kõiksugu parempoolsed jorsid meenutasid vägagi vanu
põhikooliaegseid jõmme ja osse, mõnikord olid isikuliseltki nemad. Muster oli
(ja on) ääretult sarnane. Aga mu mälestused naasevad selletagi sageli just
kunagiste kiusamiste juurde. Ja kui hea oli sellest lõpuks kirjutada. Mäletan, kuidas
üks õhtu langesid õlad alla ja ma ütlesin endale rahulikult: „Okei, ma siis lihtsalt
räägin endast.“ See lahendas ka „Igavese kevade“ liiga pikale veninud avaldamisprotsessist
tingitud pinge, mille muutis painajalikuks teksti üha süvenev tulnuklikkus. Ma
ei teadnud enam täpselt, kes „Igavese kevade“ kirjutas. Täielik noovum
minu jaoks.
Mul oli tunne, nagu oleksin avanud oma
ammust ajast rusikasse surutud peopesad. Ega neis olnud suurt midagi peale küünejälgede,
aga selles oligi kogu asja mõte.
*
Räägitakse isafiguuridest kirjanduses. Et noor
kirjanik „langeb“ mingi oma eeskuju, iidoli mõju alla ja et sellest mõjuängist vabaneda,
peab ta isakuju tapma (sümboolselt muidugi – peab parem olema). Selline
vulgaarfreudism, või täpsemalt: vulgaarharoldbloomism. Mul on eeskujusid olnud
küll, aga need on miskipärast pigem nagu vanaisafiguurid, sellised lahedad
papad, kelle puhul ma küll ei tunne, et peaks neist kuidagi üle olema. Ei ole patritsiidi,
ei ole mõjuängi. Peale Masingu näiteks veel Aleksander Suuman, Saigyō, Charles Bukowski. Kõik oma olemuselt
justkui alati vanamehed. Võib-olla sellepärast, et mu päris vanaisad surid
enne, kui ma neid tundma õppida jõudsin. Aga võib-olla ka sellepärast, et vanaisa
on erinevalt isast ikkagi rohkem sõber, semu, mitte ülemus.
Eriti Bukowski. Umbes samas ajavahemikus kui
Masingki, võib-olla isegi varasemast ja kauem. Bukowski poleks Masingut ilmselt
sallinud ja vastupidi, aga minu jaoks asetsesid nad enam-vähem samas
mõtteruumis. Midagi sarnast siiski on, ilmselt seesama misantroopia.
See pole muidugi midagi uut, noor luuletaja
avastab Bukowski ja kukub jäljendama. Ka mul oli see periood, tulemus oli
muidugi halenaljakas. Pole ma ju eriline alkoholisõber, pole nälginud ega olnud
kodutu, pole teinud sadu mõttetuid juhutöid, pole keppinud nii palju kui Buk, pole
kakelnud nii palju. Ja nii ma üritasin leida enda elus üles need üksikud
tõelised pummelungid, naistejamad, vägivaldsed tülid, lihtsad töölishinged.
Midagi leidsin ka, aga see pole ikka see. Hea, et need luuletused kuskil ei
ilmunud. Ja siin ongi iva: kui võtta Bukilt joodikpoeedi atribuudid, ei jää
tema realismist suurt midagi alles. See on siis lõhnatu ja läbipaistev kui õhk.
Aga sedamoodi tahtsin kirjutada küll, pidin seega leidma mingi oma realismi. Ehk
isegi naturalismi, mõnda aega ajasin kirjutades taga just puhtfüüsilisi aistinguid
– selliseid, mis tõmbaks naha küüntega verele, lämmataks oma lehaga.
Üks hetk aga jäid need vanaisad kõrvale ja
asemele ei tulnudki kedagi, praegu on rohkem nagu ajutisemad vaimustused. Välja
arvatud üks omaealine, kaugeltki mitte isa, vaid hoopis vend: Kendrick Lamar.
Aga see on pikem jutt.
Hakkasin kuulma oma erinevaid hääli. Ja
mida lähemale ma neile saan, seda tundmatumaks ma endale muutun. Olen tähele
pannud, et minahääle puhul kehtib teatud kolmesuunaline liikumine: 1) mida
lähemale oma häälele jõuan, seda tundmatumaks see muutub, 2) mida tundmatum on
mu hääl, seda hädavajalikum on enesekindlus ja 3) mida vajalikum on enesekindlus,
seda sõgedam see on. Ma räägin endast nagu teisest,[13]
ma pean olema kindel, mis on mina, aga ma ei tea seda ja üle jääb ainult julgus
ja pime usk – jah, nii ongi, selline ma olen.
Jah, nii ongi.
Aga kui põnev on viskuda hulljulgelt enda
pimedusse. Nagu lapsepõlves, kui sünnipäevaks kingitud taskulamp muutis öise
aia kõige müstilisemaks, aga ka kõige hirmutavamaks paigaks kogu maailmas.
*
Viimase aja suurim üllatus oli, et Tokyos tundsin,
nagu oleksin koju jõudnud. Aastaid tagasi ei saanud ma isegi Tartuga hakkama,
aga nüüd siis selline tõmme kolmeteistkümnemiljonilise elanikkonnaga suurlinna
vastu... See oli mu jaoks väga ootamatu avastus, istusin meie Airbnb korteri
rõdul, ümberringi öötuledes linn ja 30-kraadine leitsak, ja ei saanud esiti arugi,
mis toimub. Miks ma seal järsku nii väga elada tahan? Aga see ei olnud tegelikult
järsku. Kui mu mõtted lõpuks selginesid, siis nägin, et tõesti, hinge
linnastumine on toimunud juba mõnda aega. Võib-olla imelik on aga see, et ma ei
pea seda linnastumist halvaks. Ma ei ole tige enda peale ega pettunud. Mulle
meeldib see. Ma olen teistmoodi.
Nii palju on muutunud.
Me pole Maarjaga vist juba mõned aastad
suhelnud.
Muusikamaitse on selginenud, saanud kindlamad
piirid. Ma ei talu enam väga ambient-muusikat, müstitsev droonimine tundub
olevat kuidagi surnud. Iga kord, kui ma olen mingil luuleõhtul ja kuulen esinemise
taustaks neid kajarohkeid väljavenitatud kohinaid-undamisi, on mul paratamatult
tunne, et esineja on lihtsama vastupanu teed läinud. Küta taustaks mingi tapeet
ja iga su sõna on järsku ilgelt diip. Ma ise tegin „Oh seda päikest“ esitlusel täpselt
sedasama. Raskem on aga luua rütmi, luua elu. Raskem on tantsida. Raskem on
vastu maad prantsatada. Mu meelest on see muusikamaitse muutumine otseselt
seotud hinge linnastumisega. Tokyo tänav täis väikseid rahvast pungil
söögikohti, vilkuvad tulukesed ja vertikaalsed sildid, metroosagin. Kassid kahtlaste
keldrikäikude ees, mille sügavusest vilksavad kahhelseintele kleebitud pornoplakatid.
Hommikune angerjaonigiri. Ma võiks veel pikalt jätkata.
Pärast „Kingi psühholoogile“ ilmumist tulid
mõned inimesed, keda vist mu ausus ära ehmatas, mulle ütlema, et olgu ma hea ja
ärgu neist tulevikus kirjutagu. Mõnikord on seega endast rääkimine natuke nagu
peale sunnitud. Kunst on siis rääkida teistest just enda kaudu. See on nagu
inimesekujuliste lünkade täpne väljajoonistamine, mille peavad uuesti täitma
lugejad. Eh, keda ma petan, pole ma mingi Karl Ove Knausgård, suurim pask ongi
pigem minu endaga seotud ja seal ma püherdan. Mõnikord olen nagu prügikast,
millel on põhi alt ära löödud ja kogu praht on tänavale laiali valgunud. Peaasi,
et põnev on. „Kingi“ haigusnarratiiv paistis olevat põnev küll, lugejatele meeldis.
Tõelised fännid aga peavad arvestama, et bipolaarsusejuttu ei pruugi enam
tulla. Kas te olete valmis lugema mu hambapesurutiinist? Mu tühist loba? Või on
see kuidagi alaväärsem?
Vahel on siiski ka reeturi tunne. Et ma
olen reetnud koduaia tamme, Orioni tähtkuju. Osa sõpradest. Mingi etapi oma
elust. Tunne, et olen truu veel ainult ravimitele, luulele ja oma naisele. Aga seda
polegi ju nii vähe.
[1]
Vahel on aga väga raske aru saada,
kas Kanye ütlemised-teod on tingitud idiootsusest, tähelepanuvajadusest või
tõesti psühholoogilistest probleemidest. Nt viimasel ajal tema MAGA-mütsi
kandmine ja Trumpi pidamine isafiguuriks, kes justkui seni rahval puudu oli (vt siit). Piir on õhkõrn ja võib lausa ahastusse ajada. Sellest kõigest
hoolimata on Kanye koos Kid Cudiga tehtud „Freeee (Ghost Town, Pt 2)“ mu meelest
selle aasta üks parimaid lugusid üldse.
[2]
A. Rodríguez, Una pintora extraordinaria. Así,
17.03.1945. (Tsit: A. Kettenmann, Frida Kahlo: 1907–1954. Pain and
Passion. Köln, 2000, lk 18.)
[3]
J. Rooste, Uusaususe taak: poeedi piinad. Vikerkaar,
2010, nr 10/11.
[4]
M. Kunnus, Uussiirus ja paljastajad autorid. Kultuurieugeenika, 13.02.2012. https://bit.ly/2PTwa3d.
[5]
fs, Sedasorti tavaline suvepäev. Vikerkaar, 2018,
nr 7/8, lk 179.
[6] J. Hellerma, Fantaasiaküllane
argipoeesia. Värske Rõhk, 2016, nr 45,
lk 128.
[7] S. Grigorjeva, Raudbetoonist vaade.
Värske Rõhk, 2016, nr 46, lk 124.
[8]
M. Pärtna, Kohavaim kutsub inimese välja. Intervjuu
Tõnis Viluga. Värske Rõhk, 2013, nr 34, lk 52.
[9] T. Vilu, Ökokriitilise analüüsi
võimalustest Uku Masingu loodusteksti
„Mälestusi taimedest“ näitel.
Magistritöö. Tartu, 2014. https://bit.ly/2BLTuEY.
[10] T. Vilu, Torust tulnud.
Müürileht, 2012 kevad, nr 20, lk 34–35.
[11] T. Õnnepalu, Katsuks tulijale vastu tulla. Vikerkaar,
1988, nr 6, lk 72–73.
[12] Mhmh.
[13]
See väljend tuleb tegelikult Aarelt,
tema arvustust lugedes tundsin, et jah, just täpselt nii ongi, nii ma
mõtlesingi. Vt A. Pilv, Vabadus olla teine. Looming, 2017, nr 5.
 |
| Tokyo (suvi 2017) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar